epiteet
Epiteet on omadussõna või määrsõna, mis iseloomustab nimisõna, rõhutades selle teatud omadust või tunnust. Kirjanduses kasutatakse epiteeti väljendusrikkuse ja kujundlikkuse loomiseks.
Epiteet on keelenähtus ja stiililine võte, kus nimisõna juurde lisatakse seda iseloomustav omadussõna või määrsõna, mis toob esile teatud omaduse, tunnuse või meeleolu. Epiteedid võivad olla tavalised (nt «sinine taevas», «kiire jooksmine») või kujundlikud (nt «kuldne süda», «hõbedane naer»). Kirjanduses on epiteet oluline stiililine vahend, mis rikastab teksti ja loob meeleolukaid kujundeid. Eriti laialt kasutatakse epiteete luules ja ilukirjanduses, kus need aitavad luua elavaid kujundeid ja emotsioone. Rahvaluules esinevad sageli püsiepiteedid (nt «halli kivi», «puhas kullamunapesa», «karge ilm»), mis on traditsioonilised väljendid. Eesti keeleteaduses käsitletakse epiteeti nii grammatika kui ka stilistika osana, kusjuures eristatakse tavalist kirjeldavat epiteeti kujundlikust või poeetilisest epiteedist.
Etümoloogia
Kreeka keelest «epitheton», mis tähendab 'lisatud, juurdelisatud', ladinakeelne vorm «epitheton»
Kasutusnäited
Luuletuses kasutas autor rohkelt kujundlikke epiteete nagu «hõbedane kuu» ja «kuldne päike».
Rahvalaulude iseloomulik tunnus on püsiepiteetide kasutamine.
Õpetaja palus õpilastel leida tekstist kõik epiteedid ja analüüsida nende rolli.