fundamentalism
Fundamentalism on religioosne või ideoloogiline suund, mis nõuab rangelt kindlaksmääratud põhitõdede (fundamentide) järgimist ja tagasipöördumist algupärastele, muutumatuteks peetavatele tõdedele, tihti kaasaegse ühiskonna ja väärtuste vastu seistes.
Fundamentalism on mõtteviis ja liikumine, mis rõhutab kindlaksmääratud põhitõdede (fundamentide) absoluutset kehtivust ja nõuab nende rangelt sõnasõnalist järgimist. Fundamentalistid peavad oma usulisi või ideoloogilisi alustekste eksimatu tõe allikaks, mis ei vaja tõlgendamist ega kohandamist kaasaegsete oludega. Sõna kasutati esialgu 20. sajandi alguse Ameerika protestantide kohta, kes nõudsid Piibli sõnasõnalist tõlgendamist ja vastustasid modernismi ning usulisi liberaalseid suundi. Fundamentalism esineb paljudes religioonides: kristluses, islamis, judaismis ja hinduismis. Islami fundamentalism sai eriti laialt tuntuks 20. sajandi lõpus seoses radikaalsete islamiliikumistega, kes nõuavad šariaadi seaduste rangelt rakendamist ja läänelike väärtuste tagasilükkamist. Laiemas tähenduses võib fundamentalism viidata ka mittereligioosse ideoloogia jäigale järgimisele, nagu näiteks majanduslik või poliitiline fundamentalism. Fundamentalismile on iseloomulik kompromissitus, kahtluste ja kriitilise mõtlemise tagasilükkamine ning tihti ka teisitimõtlejate vaenulik suhtumine. Tänapäeval seostatakse mõistet sageli religioossete äärmusliikumiste ja radikaliseerumisega.
Etümoloogia
Ladina sõnast «fundamentum» (alus, vundament). Mõiste tekkis 20. sajandi alguses USA-s protestantlike kristlaste liikumise kohta, kes avaldasid 1910–1915 raamatusarja «The Fundamentals», milles kaitsti konservatiivseid kristlikke põhitõdesid.
Kasutusnäited
Religioosne fundamentalism võib viia ühiskonna polariseerumiseni ja radikaalsete liikumiste tekkeni.
Islami fundamentalism sai tuntuks 1970. aastatel toimunud Iraani revolutsiooni käigus.
Kristlik fundamentalism rõhutab Piibli sõnasõnalist tõlgendamist ja vastustab evolutsiooniteooria õpetamist koolides.