liisingleping
Liisingleping on lepinguliik, mille alusel üks pool (liisinguandja) annab teisele poolele (liisinguvõtjale) vara ajutiseks kasutamiseks regulaarse tasu eest. Kõige tavalisem on autode ja seadmete liisimine, kus liisinguvõtja maksab igakuist tasu, kuid vara jääb liisinguandja omandiks.
Liisingleping on kestvuslepingu vorm, mille alusel liisinguandja annab liisinguvõtjale vara (näiteks auto, arvuti, masina või muu seadme) ajutiseks kasutamiseks kokkulepitud aja vältel regulaarse tasu (liisingumakse) eest. Vara omanikuks jääb liisinguandja, kuid kasutusõigus ja sageli ka hoolduskohustus lähevad liisinguvõtjale. Liising on Eestis eriti populaarne autode soetamisel, kus inimene või ettevõte saab kasutada uut autot ilma kogu soetusmaksumusega kohe välja tulemata. Liisingulepingu lõppedes on tavaliselt kolm võimalust: vara tagastamine, väljaostu võimalus kokkulepitud jääkväärtuse eest või lepingu pikendamine. Eristada tuleb kahte peamist liisingu liiki: finantsliising, kus vara omandiõigus läheb lepingu lõpus sageli üle liisinguvõtjale, ning operatiivliising (kasutusrent), kus vara lihtsalt tagastatakse. Liisingulepingut reguleerib Eesti õiguses võlaõigusseadus, mis sätestab mõlema poole õigused ja kohustused, sealhulgas liisinguandja hoolduskohustuse ja liisinguvõtja maksekohustuse tingimused.
Etümoloogia
Inglise keelest leasing (rentimine, üürile andmine), mis omakorda tuleneb verbist lease (üürile andma).
Kasutusnäited
Ettevõte sõlmis uue tehnika soetamiseks liisingulepingu, et hoida raha ettevõttes kasutamiseks.
Kui liisingulepingu tingimustega ei nõustu, võid pakkuda välja omapoolsed muudatused.
Liisingulepingu lõppedes otsustasime auto välja osta, sest jääkväärtus oli soodne.