õiglustunne
Õiglustunne on inimese sisemisest moraalitajust lähtuv tunne, mis aitab eristada õiget valest ning reageerida olukorrale, kus keegi kohtleb teist õiglaselt või ebaõiglaselt.
Õiglustunne on inimese psühholoogiline ja moraalne võime tajuda, hinnata ja reageerida õigluse või ebaõigluse ilmingutele ühiskonnas ja inimestevahelistes suhetes. See on sisemisest eetikast ja moraalikoodeksist lähtuv emotsionaalne reaktsioon, mis aitab inimesel määratleda, mis on õige ja vale, kes väärib kaitset või karistust. Õiglustunne kujuneb välja lapsepõlves ja areneb edasi kogu elu jooksul, mõjutatuna kultuurist, kasvatusest ja isiklikest kogemustest. Tugevalt väljendunud õiglustunne võib motiveerida inimest seisma teiste õiguste eest, protestima ebaõigluse vastu või püüdlema õiglase ühiskonnakorralduse poole. Õiglustunde puudumine või moonutatus võib viia moraalsete küsimuste valesti hindamiseni. See on oluline osa inimese identiteedist ja ühiskonna väärtussüsteemist, mõjutades nii igapäevaseid valikuid kui ka laiemaid ühiskondlikke protsesse.
Etümoloogia
Liitsõna õigus + tunne. Eesti keeles kujunenud moraalse võime tähistamiseks.
Kasutusnäited
Lapse õiglustunne on väga terav – ta märkab kohe, kui keegi saab ebaõiglaselt karistatud.
Tema tugev õiglustunne sundis teda sekkuma, kui ta nägi kellegi alusetut kohtlemist.
Ühiskonnas, kus inimeste õiglustunne on nõrgenenud, levib korruptsioon ja võimukasutamine.