performatiivne
Performatiivne on omadussõna, mis kirjeldab midagi, mis loob tegelikkust või sooritab tegevust iseenda väljaütlemise või esitamise kaudu, mitte ei kirjelda olemasolevat olukorda.
Performatiivne on keeleteaduslik ja filosoofiline mõiste, mis viitab väljendusele, lausele või teole, mis ei kirjelda tegelikkust, vaid loob või muudab seda oma väljaütlemise või esitamise kaudu. Mõiste pärineb inglise filosoofi J. L. Austini keeleteooriast, kus ta eristas performatiivseid ehk sooritavaid lauseid tavalistest väitlausest. Näiteks lause «Ma luban» või «Ma vabandan» ei kirjelda lubamist või vabandamist, vaid ise sooritavad neid tegusid. Samuti on performatiivsed väljendid nagu «Ma kuulutan teid meheks ja naiseks» või «Ma nimetan seda laeva Victoriks» — need loovad uue reaalsuse oma väljaütlemise hetkel. Kaasaegses kasutuses on mõiste laienenud ka kultuuriteadusesse, kunsti ja sotsioloogiasse, kus performatiivsus viitab identiteedi, soo või sotsiaalsete rollide konstrueerimisele tegevuse ja esituse kaudu. Näiteks sooteoreetik Judith Butler väidab, et sooline identiteet on performatiivne — see luuakse ja kinnitatakse korduvate tegude ja käitumismustrite kaudu, mitte ei ole looduslik või püsiv omadus. Kunstis ja teatris võib performatiivne viidata esitusele, mis rõhutab tegevust ja protsessi, mitte lõpptulemust või kujutatavat sisu.
Etümoloogia
Inglise keelest performative, mis tuleneb sõnast perform (esitama, sooritama), mis omakorda pärineb vanaprantsuse keelest parfournir (täiustama, täitma). Eesti keeles kasutatakse nii laensõna performatiivne kui ka vastet «sooritav».
Kasutusnäited
Austini keeleteooria järgi on lause «Ma luban sulle homme raha tagasi maksta» performatiivne väljend, sest see ei kirjelda lubamist, vaid sooritab selle.
Judith Butleri järgi on sugu performatiivne kategooria, mis tekib korduvate tegude ja žestide kaudu.
Abielulubaduse andmine on klassikaline näide performatiivsest kõneaktist, kus sõnad loovad uue sotsiaalse reaalsuse.