jube

«Jube» on eesti keele omadussõna, millel on kaks peamist kasutusvaldkonda. 1. Esmane tähendus väljendab hirmu, õudust või kohutavust. Selles tähenduses kirjeldab midagi, mis tekitab tugevat ebamugavust, hirmu või vastikust, näiteks «jube õnnetus», «jube vaatepilt» või «jube kurjategija». See on sõna tõsine, traagiline kasutusviis. 2. Argikõnes ja mitteametlikus keeles kasutatakse sõna «jube» väga sageli tugevdava määrsõnana, mis tähendab «väga» või «äärmiselt». Näiteks «jube tore», «jube kallis», «jube palju». Selles tähenduses on sõna kaotanud oma algse õuduse tähenduse ja toimib lihtsalt intensiivsuse väljendajana. See kasutus on eriti levinud kõnekeeles ja emotsionaalses väljenduses. Sõna võib esineda ka nimisõnalistumise teel, näiteks «see oli täielik jube». Väljendis «jube küll» kasutatakse sõna kinnitava või nõustuva hüüatusena. Sünonüümidena kasutatakse sõnu «kohutav», «hirmus», «õudne», «kole», aga tugevdava määrsõnana ka «väga», «äärmiselt», «tohutult».