kiil
Kiil on lihtne masin või tööriist, millel on üks ots terav või õhuke ja teine paks, mida kasutatakse lõhkumiseks, lahtilöömiseks või fikseerimiseks.
1. Kiil on lihtmasin, mis koosneb kolmnurksest või kiilulaadsest tahukast, mille üks ots on terav või õhuke ja teine paks. Kiile kasutatakse materjalide lõhkumiseks, lahtilöömiseks, tõstmiseks või fikseerimiseks. Näiteks puuhalgemine toimub kiilu abil, kus kiil suunatakse puuhalgu sisse ja lööb selle lahku. Kiile kasutatakse ka uste ja akende fikseerimiseks, mööbli tasandamiseks või kinnituselementidena. 2. Keeleteaduses on kiil (ka keel) üks soome-ugri keeli kõneleva rahva nimetus, eriti kui viidatakse soomekeelsetele rahvastele või murretele. Eesti keeles vähem levinud tähendus. 3. Geomeetrias ja füüsikas on kiil kolmnurkse ristlõikega keha, mis kuulub lihtsate masinate hulka ja mis muudab ühte jõudu kaheks osaks, mis suunavad lõhustatavat objekti laiali. Kiilu töömehhanismi aluseks on kaldpinna põhimõte, kus väike jõud ühes suunas muudetakse suuremaks jõuks teises suunas.
Etümoloogia
Germaani laen, võrdle rootsi kil, saksa Keil
Kasutusnäited
Ta lõi kiilu halgu sisse ja halg läks pooleks.
Ukse alla pandi kiil, et see lahti ei läheks.
Puuseppade töölaua jalge alla pandi kiilud, et laud ei kõiguks.