külakost
Külakost on traditsiooniliselt külakeskuses, tavaliselt külatee äärde ehitatud kõrts või võõrastemaja, kus kohalikud elanikud ja läbirändajad said kokku saada, süüa ja juua ning ööbida.
Külakost on traditsioonilises Eesti külaühiskonnas tähtsat rolli mänginud avalik hoone, kus asusid kõrts, võõrastemaja või mõlemad korraga. Külakost asus tavaliselt küla keskosas, sageli peamise tee ääres, ja oli üks väheseid avalikke ehitisi koos kiriku, koolimaja ja veskiga. Külakostis käisid nii kohalikud talurahvas kui ka läbirändajad ja kaupmehed. Seal võis osta süüa ja juua, puhata teekonna ajal ning ööbida. Külakostid olid olulised sotsiaalsed kohtumispaigad, kus liikus uudiseid ja hoiti ühisüritusi. Kuni 19. sajandi keskpaigani tegutses külakostis tavaliselt ka kõrtsmik, kes müüs alkohoolseid jooke. Paljudes külakostides oli ka tants- või koosviibimisruum, kus peeti pulmi, laatasid ja muid kogunemisi. Tänapäeval on mõiste arhailine ja esineb peamiselt ajaloolises kontekstis või kohanimedes. Mõned endised külakostid on restaureeritud ja tegutsevad turismiobjektidena.
Etümoloogia
Sõna «külakost» on liitsõna, kus «küla» viitab külale ja «kost» tähendab toitlust, ülalpidamist (vrd «kostitama», «kostja»). Seega külakost = koht külas, kus pakuti kosti ja majutust.
Kasutusnäited
Muuseumis tutvustati 19. sajandi külakostis toimunud külaelu.
Vana külakost on renoveeritud ja töötab nüüd külalistemajana.
Kohalikud tulid külakosti kokku, et arutada külavaeseid puudutavaid küsimusi.