kummardamine

nimisõna neutraalne kultuur

Kummardamine on viisakusžest, kus kummarduja kummutab ülaosa ettepoole, painutades seejuures puusast või vööst, väljendades austust, tänulikkust või tervitust.

Kummardamine on kehaline žest, milles inimene painutab oma ülakeha ettepoole, tavaliselt puusast või vööst, hoides seejuures jalad sirged või kergelt kõverdatud. See on paljudes kultuurides levinud viis väljendada austust, lugupidamist, tänulikkust või tervitust. Kummardamine võib olla erineva sügavusega: kerge peakummardus, keskmine kummardus vööst või sügav kummardus, mis väljendab suuremat austust. Lääne kultuuris kasutatakse kummardamist peamiselt etenduskunstides, näiteks teatris või kontserdilaval, kus esinejad kummardavad publiku poole tänutäheks aplauside eest. Samuti on see osa mõnede tantsuliikide, baleti ja ooperi traditsioonist. Ajalooliselt oli kummardamine levinud viisakusžest Euroopa aristokraatia seas. Ida kultuurides, eriti Jaapanis, Koreas ja Hiinas, on kummardamine igapäevane tervitusviis ja austusavalduse vorm, mida kasutatakse nii igapäevastes kohtumistes kui ka ametlikes olukordades. Kummardamise sügavus ja kestus näitavad austuse astet: mida sügavam ja pikem kummardus, seda suuremat lugupidamist see väljendab. Eestis ei ole kummardamine igapäevane tervitusviis, kuid seda kasutatakse kultuuriüritustel ja esinemistel.

Etümoloogia

Tuleneb verbist «kummardama», mis on seotud sõnaga «kummer» (küür, kõver asend). Põhitähendus seostub keha painutamise või kõverdamisega.

Kasutusnäited

Pärast suurepärast kontserti tuli pianist lavale tagasi ja tegi sügava kummardamise aplodeerivale publikule.
Jaapani kultuuris on kummardamine tavapärane tervitusviis, mida kasutatakse iga päev.
Balletitantsijad lõpetasid etenduse graatsilise kummardamisega publiku poole.

Otsi järgmist sõna

Sõnad, mõisted ja teemad — selgitatud lihtsalt ja selgelt