matmispaik
Matmispaik on koht, kuhu maetakse surnuid; kalmistu, surnuaed või muu maa-ala, kus toimub matusetoimingute tulemusena surnukehade või tuhastatud jäänuste lõplik paigutamine.
Matmispaik on koht või territoorium, mis on ette nähtud surnute matmiseks. Kõige tavalisemas tähenduses on matmispaigaks kalmistu ehk surnuaed, kus asuvad hauaplatsid, hauaaugud ja mälestustähised. Matmispaik võib olla nii avalik-õiguslik kalmistu, mille pidamist korraldab kohalik omavalitsus, kui ka erakalmistu või näiteks perekonnakalmistu. Matmispaigana võivad toimida ka kirikuõued, vanad mõisakalmistud, sõjaväekalmistud või looduslikud matmisalad. Laiemates tähenduses võib matmispaigaks olla ka tuhastamisjärgne puistamiskoht (nt meri, mets), kuigi juriidiliselt on selliste kohtade kasutamine reguleeritud. Matmispaiga valik ja korraldus on Eestis reguleeritud matuseseadusega, mis sätestab nõuded matmiskohtade rajamisele ja korrashoiule. Matmispaigad on olulised kultuuripärandi kandjad, peegeldades ühiskonna kombeid, religioosseid tavasid ja ajaloolist mälu. Arheoloogilises kontekstis viitab matmispaik ka ajaloolistele matmiskohtadele nagu kääbastikud, kivikalmed või muinasaegsed matusekohad.
Etümoloogia
Liitsõna: matmine (tegusõnast 'matma') + paik (koht, ala). Sõna 'matma' pärineb läänemeresoome sõnavarast.
Kasutusnäited
Perekond valis vanaisa viimseks matmispaigaks Metsakalmistul asuva perekonnahaua.
Arheoloogid leidsid metsast muinasaegse matmispaiga, kus oli säilinud rohkesti hauapanuseid.
Matuseseadus sätestab reeglid matmispaikade rajamiseks ja korrashoiuks.