ülemnõukogu
Ülemnõukogu oli NSV Liidu liidusvabariikide kõrgeim seadusandlik võimuorgan, mis tegutses nõukogude võimu perioodil. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu oli Eesti NSV kõrgeim võimuorgan aastatel 1938–1992, mis mängis otsustavat rolli Eesti iseseisvuse taastamisel.
Ülemnõukogu oli nõukogude võimu perioodil liidusvabariikide kõrgeim seadusandlik ja täidesaatev võimuorgan. Eesti kontekstis mõistetakse ülemnõukogu all peamiselt Eesti NSV Ülemnõukogu, mis asus Toompea lossis ja tegutses aastatel 1938–1992. Ülemnõukogu liikmed ehk rahvasaadikud valiti otsestel valimistel, kuigi nõukogude perioodil oli tegemist üheparteilise süsteemiga. Ülemnõukogu võttis vastu seadusi, kinnitas eelarvet ja valis ametkondade juhte. Eesti Ülemnõukogu mängis võtmerolli Eesti iseseisvuse taastamisel: 1988. aastal võeti vastu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioon, 1989. aastal tunnistati kehtetuks Molotovi-Ribbentropi pakt ning 1991. aasta 20. augustil võeti vastu Eesti iseseisvuse taastamise otsus. Pärast Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmist 1992. aastal asendus Ülemnõukogu Riigikoguga, mis on tänapäevane Eesti parlament. Terminit ülemnõukogu kasutati ka teistes nõukogude liiduvabariikides ning üleliidulisel tasandil oli NSV Liidu Ülemnõukogu.
Etümoloogia
Liitsõna: ülem (kõrgeim) + nõukogu (seadusandlik kogu). Vene keelest вepxoвный coвeт (Verhhovnõi Sovet).
Kasutusnäited
Ülemnõukogu võttis 1991. aasta augustis vastu Eesti iseseisvuse taastamise otsuse.
Edgar Savisaar ja Arnold Rüütel olid mõlemad Eesti Ülemnõukogu liikmed taasiseseisvumise ajal.
Nõukogude ajal asus Ülemnõukogu Toompea lossis, kus tänapäeval asub Riigikogu.