abivalmidus
Abivalmidus on inimese omadus või seisukoht, mis väljendab valmisolekut teisele inimesele abi pakkuda ja teda toetada. See hõlmab altruismi, heatahtlikkust ja soovi teha head.
Abivalmidus on sotsiaalne ja moraalses dimensioonis oluline inimese tunnus, mis kirjeldab tema valmisolekut aidata teisi inimesi nende raskustes, probleemides või vajaduses. See väljendab altruistlikku hoiakut ja empaatiavõimet - võimet tunda kaasa teiste raskustele ja soovi aktiivselt neid leevendada. Abivalmidus võib avalduda nii konkreetsete tegudena (praktilise abi andmine) kui ka emotsionaalse toetusena. See on oluline tunnuse eesti kultuuri traditsioonis, kus naabriabi ja ühiskonna tugi on ajalooliselt olnud eluliselt vajalik. Abivalmidus erineb kohustusest abi anda selle poolest, et see on vabatahtlik ja tekkib sisemusest.
Etümoloogia
Liitsõna: abi + valmidus. Abi on pärit muistsetest indoeuroopa keeltest (võrdlus: inglise "able"), valmidus on tuletis sõnast valmis (tekkimise algus keskaegsetes tekstides).
Kasutusnäited
Tema abivalmidus oli silmapaistvalt suur - alati oli ta nõus aitama sõpru ja naabreid.
Vaatamata enda raskustele näitas ta suurt abivalmidust nooremate kolleegide suhtes.
Hädaliste jaoks oli tema abivalmidus pretsioosne kingitus, mis andis neile uut lootust.