erektsioon

nimisõna neutraalne meditsiin

Peenise, kliitruse või nibude tursutus ja kõvenemine, mis tekib veresoonte täitumise tõttu seksuaalse erutuse, füüsilise stiimuli või refleksi tagajärjel.

Erektsioon on füsioloogiline seisund, mille puhul suguelundite või muude kehakudede õõnsustesse koguneb verd, põhjustades nende tursumist ja kõvenemist. Kõige sagedamini viitab mõiste meeste peenise erektsioonile, kuid esineb ka naiste kliitruse ning mõlema soo rinnanibu erektsioon.

Meestel toimub erektsioon peenise koobkehadesse (corpora cavernosa) vere juurdevoolul, mida kontrollib autonoomne närvisüsteem. Erektsioon võib tekkida seksuaalse erutuse, füüsilise puudutuse, hommikuse testosterooni taseme tõusu või isegi ilma teadvustatud põhjuseta (spontaanne erektsioon). Protsessi reguleerivad närviimpulsid, hormoonid ja veresoonte seisund.

Erektsiooni häired (erektsioonihäire ehk erektsioonivõimetus) võivad olla põhjustatud vereringe probleemidest, diabeedist, psühholoogilistest teguritest või ravimite kõrvalmõjudest. Meditsiinis hinnatakse erektsiooni võimet oluliseks seksuaaltervise ja üldise tervise näitajaks.

Sõna kasutatakse ka ehituse ja püstitamise tähenduses (hoone erektsioon), kuid see tähendus on tänapäeval haruldane.

Etümoloogia

Ladinakeelsest sõnast ērēctiō 'püstitamine, tõstmine', mis tuleneb tegusõnast ērigere 'püsti tõstma, üles seadma'.

Kasutusnäited

Peenise erektsioon tekib vere kogunemise tagajärjel koobkehadesse.
Erektsioonihäired võivad olla seotud südame-veresoonkonna haigustega ning vajavad arsti konsultatsiooni.
Hommikune erektsioon on tervel mehel normaalne füsioloogiline nähtus.

Otsi järgmist sõna

Sõnad, mõisted ja teemad — selgitatud lihtsalt ja selgelt