hote
Hote on vananenud sõna, mis tähendab 'kohe, viivitamatult, otsekohe'. Kasutatakse peamiselt rahvalauludes ja vanas kirjakeeles.
Hote on ajamäärsõna, mis tähendab 'kohe, viivitamatult, otsekohe, otsejoones'. Tegemist on vananenud sõnaga, mida tänapäevases igapäevakeeles enam ei kasutata. Sõna esineb sageli eesti rahvalauludes ja vanemas kirjakeeles, kus see lisab tekstile arhailist ja poeetilist tooni. Näiteks võib rahvalauludes kohata värsse nagu «Hote hakka hanejalga» või «Hote hüüa heinamaale». Tänapäeval võib sõna kohata peamiselt folklooris, ilukirjanduses või sihilikus arhailises keelekasutuses. Sõna 'hote' on sama tüvi kui 'hooti' (kohe, otsekohe), mis samuti on vananenud.
Etümoloogia
Seotud sõnaga 'hooti', mis samuti tähendab 'kohe'. Täpne etümoloogia pole täielikult selge, kuid sõna kuulub vana eesti keelekihi hulka.
Kasutusnäited
Rahvalaulus laulab neiu: «Hote lähen heinamaale, sinna armu otsima.»
Vanas kirjakeeles võis kohata väljendeid nagu «Hote tule tuppa!»
Folkloristid uurivad sõna hote esinemist regilauludes.