kõrvetised
Kõrvetised on taimeperekond (Urtica), mille liikide varred ja lehed on kaetud kõrvetavate karvakestega, mis puudumisel põhjustavad nahal kipitust ja punast löövet. Eestis kasvab kõige levinumalt suur-kõrvetus ja väike-kõrvetus.
Kõrvetised (ladina keeles Urtica) on taimeperekond kõrvetiste sugukonnast, mille iseloomulik tunnus on kõrvetavad karvakesed taimede varte, lehtede ja õisikute pinnal. Need karvakesed sisaldavad mitmesuguseid ärritavaid aineid nagu histamiin, atsetüülkoliin ja serotoniini, mis nahal kokkupuutel põhjustavad kihelust, kipitust ja punast löövet. Eestis kasvab looduslikult kaks levinumat liiki: suur-kõrvetus (Urtica dioica) ja väike-kõrvetus (Urtica urens). Kõrvetised on ühe-aastased või püsikud rohttaimed, mis eelistavad lämmastikurikkaid kasvukohti ning kasvavad sageli inimtegevuse läheduses, näiteks õuedel, aedades, teeservades ja võsastikes. Kõrvetised on olnud rahvameditsiinis ja toidukultuuris kasutusel sajandeid. Noorest kõrvetisest valmistatakse suppi, hautist ja teed, seda kasutatakse ka vitamiinilisandina ja rahvapärases ravimtaimes näiteks liigeste-, reuma- ja nahahaiguste korral. Kuivatatud või kuumtöödeldud kõrvetised kaotavad oma kõrvetava toime. Lisaks on kõrvetised olulised ökoloogiliselt, pakkudes toitu ja elupaika paljudele liblikatoukkudele, sealhulgas leediklastelastele ja päevaliblestele.
Etümoloogia
Sõna «kõrvetus» tuleneb tegusõnast «kõrvetama», mis viitab taime kõrvetavale toimele nahal puudumisel.
Kasutusnäited
Aias kasvas iluaias kõrvetiste võsa, mida ta kartis puudutada.
Vanaema tegi kevadel nooretest kõrvetistest vitamiinirikast suppi.
Laps jooksis metsas ringi ja sai käed kõrvetistega täis.
Kõrvetiste teed kasutatakse rahvameditsiinis puhastava vahendina.
Kuivatatud kõrvetised ei kõrveta enam nahal.