keeleõpe
Keeleõpe on võõrkeele või emakeele õppimine ja õpetamine, mis hõlmab keeleoskuse arendamist läbi grammatika, sõnavara, kõnelemis- ja kirjutamisoskuse harjutamise.
Keeleõpe on protsess, mille käigus omandatakse või arendatakse keeleoskust kas emakeeles või võõrkeeles. Keeleõpe hõlmab keele erinevate aspektide õppimist: grammatikat, sõnavara, hääldust, lugemis-, kuulamis-, kõnelemis- ja kirjutamisoskust. Eristada võib emakeeleõpet, mis keskendub oma kodukeele valdamisele kõnes ja kirjas, ning võõrkeeleõpet, kus omandatakse uus keel. Keeleõpe toimub nii formaalses õppekeskkonnas (koolis, keelekursustel, ülikoolis) kui ka informaalselt (reisides, suheldes, meediast). Kaasaegne keeleõpe rõhutab suhtlusoskust ja praktilisi keeleoskusi, mitte ainult grammatikareeglite päheõppimist. Eestis on koolikohustuslikud võõrkeeled tavaliselt inglise keel ning soovi korral saksa, vene või prantsuse keel. Keeleõppe meetodid on sajandite jooksul muutunud: kaasajal kasutatakse kommunikatiivset lähenemist, keelekümblust, digiõppevahendeid ja keelerakendustega õppimist. Keeleõppe edukus sõltub motivatsioonist, praktilistest harjutustest ja regulaarsest kokkupuutest õpitava keelega.
Etümoloogia
Liitsõna: keel + õpe
Kasutusnäited
Inglise keele keeleõpe algab Eesti koolides juba esimeses klassis.
Efektiivne keeleõpe nõuab regulaarset praktiseerimist ja keelekeskkonda.
Ülikoolis pakutakse mitmesuguseid keeleõppe kursusi algajatele ja edasijõudnutele.