kirjapilt
Kirjapilt on keele kirjalik kuju ehk süsteem, millega kõneldavat keelt kirja pannakse. Kirjapildid jagunevad tüüpide järgi, näiteks tähestikud (ladina, kirillitsa, kreeka), silpkirjad (hiragana, katakana) ja hieroglüüfkirjad (hiina kirjamärgid).
Kirjapilt on keele kirjalik kuju ja süsteem, mille abil kõneldavat keelt kirja pannakse. Iga keel võib kasutada erinevat kirjapilti ning sama kirjapilt võib teenida mitut keelt. Näiteks ladina tähestikul põhinevat kirjapilti kasutavad eesti, inglise, saksa, prantsuse ja paljud teised keeled, kuigi iga keele ortograafia (õigekirja reeglid) on erinev. Kirjapildid jagunevad põhitüüpide järgi: tähekirjad ehk tähestikud (ladina, kirillitsa, kreeka, araabia, heebrea), kus iga märk tähistab üht häälikut või häälikurühma; silpkirjad (jaapani hiragana ja katakana, india devanaagari), kus iga märk tähistab silpi; ning logogrammilised ehk hieroglüüfkirjad (hiina kirjamärgid), kus iga märk tähistab sõna või mõistet. Kirjapildi valik mõjutab keele kirjalikku vormi, lugemise ja kirjutamise õppimist ning kultuurilist identiteeti. Ajalooliselt on paljud keeled vahel kirjapilti muutnud, näiteks türgi keel läks 1928. aastal araabia kirjapildilt üle ladina tähestikule. Eesti keel on alates 13. sajandist kasutanud ladina kirjapilti, kuigi täpitähtede (ä, ö, ü, õ) kasutus kinnistus hiljem. Mõistet «kirjapilt» kasutatakse ka kitsamas tähenduses konkreetse teksti või sõna kirjaliku esitusviisi kohta, näiteks võib rääkida sõna «jõgi» kirjapildist eristamaks seda hääldusest.
Kasutusnäited
Eesti keele kirjapilt põhineb ladina tähestikul, millele on lisatud täpitähed.
Vene keele kirjapilt kasutab kirillitsat, mis erineb oluliselt ladina tähestikust.
Hiina keele kirjapilt koosneb tuhandetest hieroglüüfidest, mida tuleb eraldi selgeks õppida.
Jaapani keeles kasutatakse kolme kirjapilti korraga: kanji, hiragana ja katakana.
Tänapäeval püüavad mõned rahvad taastada oma rahvuslikku kirjapilti, et tugevdada kultuurilist identiteeti.