kulumine
Kulumine on protsess, mille käigus ese, materjal või vahend muutub kasutamise, hõõrdumise, aja või keskkonnamõjude tõttu järk-järgult kulunumaks, õhemaks või kehvemaks ning kaotab oma algset välimust, tugevust või funktsionaalsust.
Kulumine on protsess, mille käigus ese, materjal, seade või vahend muutub kasutamise, hõõrdumise, aja või väliste mõjurite tõttu järk-järgult kehvemaks, õhemaks või vähem funktsionaalseks. Kulumine võib olla füüsiline (näiteks jalatsite tallad kuluvad kõndides õhemaks, autorehvid kaotavad mustri, tööriistad muutuvad nürimaks) või majanduslik (vara väärtuse vähenemine aja jooksul). Kulumine on loomulik nähtus, mis on tingitud materjali ja keskkonna vahelisest koostoimest. Tehnikas ja inseneriteaduses eristatakse erinevaid kulumise tüüpe: hõõrdekulum (mehaaniline kokkupuude), korrosioon (keemiline kulum), erosioon (voolava aine mõju) ja väsimuskulum (korduvate koormuste mõju). Raamatupidamises ja majandusteaduses tähistab kulumine (amortisatsioon) põhivara väärtuse järkjärgulist vähenemist aja jooksul, mida kajastatakse kulude kirjendamisega. Igapäevakeeles kasutatakse sõna «kulumine» enamasti füüsilise kulumise tähenduses, viidates esemete või materjalide järkjärgulisele halvenemisele kasutamise käigus.
Kasutusnäited
Autorehvide kulumine sõltub sõidustiili, teekatte ja rehvirõhu õigsusest.
Põrandaplaatide kulumine on kõige tugevam ukse lähedal, kus inimesed kõige rohkem liiguvad.
Raamatupidamises kajastatakse masinate kulumist amortisatsiooni näol.