kuuluma
Kuuluma on tegusõna, mis väljendab omandisuhet (kellegi omand olema), kuhugi hõlmamise või liikmelisust (osa olema mingist tervikust või rühmast) või kellegi valitsemise alla kuulumist.
Kuuluma on mitmekülgne tegusõna, millel on eesti keeles kolm peamist tähendust. 1. Kellegi omand olema, kellegi vara hulka kuuluma. See on kõige levinum kasutus igapäevakeeles, näiteks «see raamat kuulub mulle» või «maja kuulub linnale». 2. Osa olema mingist tervikust, rühmast või kategooriast. Selles tähenduses väljendab kuuluma kuuluvust või liikmesust, näiteks «Eesti kuulub Euroopa Liitu» või «see liik kuulub liblikate seltsi». 3. Alluma kellelegi või millelegi, kellegi võimu või juhtimise alla kuuluma, näiteks «see osakond kuulub ministri valitsemisalasse». Sõna kasutamine eeldab alati alaleütlevat käänet (kellele? millele?), mis näitab, kelle juurde või millise tervikulde kuulumine toimub. Kuuluma-tegusõna on oluline osa eesti keele väljendusvahenditest omandiõiguse, liikmelisuse ja hierarhiliste suhete kirjeldamisel.
Etümoloogia
Soome-ugri algupära sõna, suguluses soome keele sõnaga kuulua. Pärineb samast tüvest kui sõna «kuulma» (kuuldavaks olema), kuid tähendus on aja jooksul diferentseerunud.
Kasutusnäited
See auto kuulub minu vennale, mitte mulle.
Eesti kuulub nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmesriikide hulka.
Kõik need küsimused kuulusid tema vastutusalasse.
Milline tunne on kuuluda suurde ja toetavasse kogukonda?
See maa-ala kuulus kunagi mõisa juurde.