alusleping
Alusleping on kahepoolne lepinguliste suhete alus, mis määratleb osapoolte õigused ja kohustused ning millele tuginevad muud lepingud. Tavaliselt viitab see rahvusvahelistes suhetes Euroopa Liidu asutamislepingule või muude rahvusorganisatsioonide põhidokumendile.
Alusleping on lepingu olemuse määrav dokument, mis loob õigusliku aluse konkreetse suhte reguleerimiseks ja millele võivad tugineda edasised, konkreetsemate sätetega lepingud. Rahvusvahelises õiguses nimetatakse aluspelsinguteks peamiselt rahvusorganisatsioonide asutamisaktusid, nagu Euroopa Liidu asutamisleping, NATO charter või ÜRO harta. Nende dokumendide eesmärk on luua ühenduse tegevuse raamistik ja liikmesriikide õigused ning kohustused. Eraõiguses võib alusleping tähendada näiteks üldlepingut, millele tugineb mitme konkreetse valdkonna reguleerimise leping. Aluspelingu muutmine nõuab tavaliselt kõigi osapoolte nõusolekut ja sageli ka läbi viidud ratifitseerimismenetlust.
Etümoloogia
Liitslõna: alus + leping, kus 'alus' tuleneb indoeuroopa keeltest (vrd. rootsi 'bas', inglise 'base') ja 'leping' on eesti päritolu sõna, mis tuleneb verbi 'lepida' mineviku kesksõnast.
Kasutusnäited
Euroopa Liidu alusleping määratleb liidu institutsioonide struktuurid ja pädevused.
Kahel riigil oli raske leida kokkulepet, kuid lõpuks allkirjastasid nad aluspelingu, millele tugineb edaspidine koostöö.
NATO alusleping garanteerib liikmesriikidele kollektiivset kaitset.