leegionär
Leegionär on Rooma leegioni sõdur või üldisemalt võõrväeüksuse liige. Eesti ajaloos viitab termin eelkõige 20. Sajandi Eestis Saksa sõjaväes teeninud vabatahtlikele.
1. Leegionär on ajalooliselt Rooma leegioni sõdur, kes teenis muistses Rooma riigis kutselise sõjaväelasena. Rooma leegionärid moodustasid antiikaja võimsaima sõjaväe selgroo ja olid tuntud oma distsipliini, organiseerituse ja lahinguvõime poolest. 2. Üldisemas tähenduses on leegionär võõrväeüksuse (leegioni) sõdur, kes teenib teise riigi armees. Tuntuim näide on Prantsuse võõrleegion (Légion étrangère), kus teenivad erinevate rahvuste esindajad. 3. Eesti ajaloolises kontekstis viitab termin enamasti Eesti leegionäridele, kes teenisid Teise maailmasõja ajal 20. Eesti SS-diviisis ja teistes Saksa väeosades. Need olid peamiselt mobiliseeritud või vabatahtlikult värvatud eestlased, kes võitlesid Nõukogude Liidu vastu. Eesti leegionäride küsimus on olnud ühiskonnas tundlik ajaloopoliitika teema. 4. Kaasaegses keelekasutuses võib leegionäriks nimetada ka professionaalset palgasõdurit või spordis klubist klubisse liikuvat välislegionääri.
Etümoloogia
Ladinakeelsest sõnast «legionarius» (leegioni kuuluv), mis tuleneb sõnast «legio» (leegion, sõjaväeüksus).
Kasutusnäited
Rooma leegionärid kandsid iseloomulikku varustust ja olid relvastatud lühikese mõõgaga.
Prantsuse võõrleegioni leegionär peab läbima range väljaõppe.
Eesti leegionäride mälestamine on ühiskonnas tekitanud erinevaid arvamusi.
Jalgpalliklubi värvas Brasiilia leegionäri, kes oli varem mänginud mitmes Euroopa riigis.