maareform
Maareform on riiklik põllumajandus- ja maaomandi ümberkorraldus, mille käigus jagatakse maa ümber uute põhimõtete alusel. Eesti ajaloos on kõige tähtsam 1919. aasta maareform, mis likvideeris mõisamajanduse ja jagas maa talupoegadele.
Maareform on riigi poolt läbiviidav maaomandi ja maakasutuse põhjalik ümberkorraldus, mille eesmärk on muuta maa jaotust ühiskonnas. Tavaliselt tähendab see suurmaaomandite jagamist väiksemateks maatükkideks ja nende andmist põlluharijatele või maatulistele. Eesti ajaloos on eriline tähtsus 1919. aasta maareformil, mis viidi läbi pärast Eesti Vabariigi iseseisvumist. See reform likvideeris Balti saksa mõisnike mõisamajanduse süsteemi, võõrandas mõisate maad ja jagas need talupoegadele ning sõjaveteranidele. Reform loodi õiguslikult 10. oktoobril 1919 vastu võetud maaseadusega. See oli Eesti riigi jaoks üks olulisemaid sotsiaalseid ja majanduslikke reforme, mis muutis kardinaalselt ühiskonnakorraldust ja lõi aluse iseseisvale talupojaühiskonnale. 1919. aasta maareformi tulemusel tekkis Eestis tugev väiketootjate kiht, mis kujundas Eesti maaelu ja põllumajanduse kuni 1940. aastani, mil Nõukogude okupatsioon tõi kaasa uue, sundkollektiviseerimise. Tänapäeval viitab termin maareform ajaloolisele sündmusele, kuid seda võib kasutada ka üldisemalt mis tahes maaomandi ümberkorraldamise kohta.
Etümoloogia
Sõna koosneb eestikeelsetest osistest: maa + reform (ladina keelest reformare tähenduses uuesti kujundama).
Kasutusnäited
1919. aasta maareform likvideeris Eestis mõisamajanduse ja andis maa talupoegadele.
Maareform oli üks Eesti Vabariigi esimesi ja olulisemaid sotsiaalseid reforme.
Paljud riigid on ajaloo jooksul läbi viinud maareformi, et vähendada sotsiaalset ebavõrdsust maaomandi jaotuses.