omistamine
Omistamine on kellegi omaks tunnistamine, omandamine või millegi kuuluvaks pidamine. Keeles tähistab omistamine ka omaduse või tegevuse liitmist aluse või täiendiga.
Omistamine on mitmekülgne mõiste, millel on erinevates valdkondades spetsiifilised tähendused. 1. Keeleteaduses tähistab omistamine lauseliikme liitmist teisega, näiteks öeldise omistamine alusele (öeldis väljendab aluse tegevust või omadust) või omadussõnalise täiendi omistamine nimisõnale. Omistatav liidetakse omistavaga kokku tähenduslikult ja grammatiliselt. 2. Üldkeeles tähendab omistamine kellegi omaks tunnistamist, temale kuuluvaks pidamist või millegi endale võtmist. Näiteks võib omistada endale võõrast vara, ideid või teoseid. 3. Õiguskeeles võib omistamine viidata vara omandamisele või kellegi omaks lugemisele juriidilises mõttes. Samuti kasutatakse terminit kultuurilise omastamise kontekstis, kus domineeriv kultuur omistab endale vähemuse kultuurielemente. Sõna tuleneb tegusõnast «omistama», mis omakorda lähtub asesõnast «oma» - kuuluvus on omistamise tuum.
Etümoloogia
Tuleneb sõnast «oma» koos tegusõnalise tuletusliitega -sta- ja tegevusnimeliitega -mine. Lähtub põhimõttest kellegi või millegi omaks tegemisest.
Kasutusnäited
Eesti keele süntaksis on oluline roll öeldise omistamisel alusele.
Autoriõiguse seadus kaitseb autoreid teiste inimeste teoste omistamise eest.
Lauses toimub omadussõna omistamine nimisõnale nii, et need peavad kääne poolest kokku sobima.