resonaator
Resonaator on seade või kehaosa, mis võimendab ja kujundab heli, võnkuma lüües kaasa kindlal sagedusel. Resonaatorid on olulised paljudes muusikariistades, kõneaparaadis ja tehnikaseadmetes.
Resonaator on füüsikaline süsteem või seade, mis võimendab teatud sagedusega võnkumisi, kui need langevad kokku tema omavõnkesagedusega. Resonantsi nähtuse tõttu hakkab resonaator tugevalt kaasa võnkuma, kui teda mõjutab õige sagedusega vibratsioon. Muusikas on resonaator osa paljudest pillidest – näiteks kitarri või viiuli kõlakast, mis võimendab keelte vibratsioonist tekkinud heli. Erinevate suuruste ja kujudega resonaatorid annavad pilli iseloomuliku kõla ja tooni. Inimkeha kõneaparaadis toimivad resonaatoritena suuõõs, ninaõõned ja neeluruum, mis kujundavad hääle kõla ja tembrit. Tehnikas kasutatakse resonaatoreid raadiotehnikas, elektroonikaseadmetes ja paljudes mõõteaparaatuurides kindla sagedusega signaalide võimendamiseks või filtreerimiseks. Laiemas tähenduses võib resonaatoriks nimetada iga süsteemi, mis reageerib eriliselt tugevalt kindlatele stiimulitele.
Etümoloogia
Ladinakeelsest sõnast resonare ('kõlama, vastukõlama'), mida on tähenduslikult laiendatud füüsikas võnkumisi võimendava süsteemi tähistamiseks.
Kasutusnäited
Kitarri resonaator võimendab keelte võnkumisi ja annab pillile täidlase kõla.
Lauljad kasutavad oma keha resonaatoreid, et luua jõulisem ja kandvam hääl.
Kristallid toimivad elektroonikas täpsete resonaatoritena, mis aitavad genereerida stabiilseid signaale.