raamotsus
Raamotsus on Euroopa Liidu õigusakt, mis määrab kindlaks liikmesriikidele eesmärgi, mida nad peavad saavutama, kuid jätab rakendamise viisi ja vahendite valiku riikide endi otsustada.
Raamotsus on Euroopa Liidu õiguslik instrument, mis seab liikmesriikidele siduvad eesmärgid, kuid annab neile vabaduse valida sobivaimad meetodid ja õigusvormid nende saavutamiseks. Erinevalt määrusest, mis kehtib otse kõigis liikmesriikides ühetaoliselt, tuleb raamotsus riikidel üle võtta oma siseriiklikku õigusesse. Raamotsus oli enne Lissaboni lepingut kehtinud Euroopa Liidu õigusinstrument, mida kasutati peamiselt politsei- ja õigusalase koostöö valdkonnas. Lissaboni lepingu jõustumisega muutus ELi õigusaktide süsteem ja raamotsused kui õigusvorm kaotati. Siiski on varem vastu võetud raamotsused jätkuvalt kehtivad kuni nende asendamiseni uute õigusaktidega. Näiteks võideldi Euroopa vahistamismääruse ja piiriüleste kuritegude vastu võitlemise küsimustes raamotsuste abil. Mõiste kasutatakse endiselt viitamaks varasematele ELi õigusaktidele ja ka laiemalt õigusaktidele, mis määravad üldraamistiku, mille täpsemad üksikasjad jäävad riikide enda otsustada.
Kasutusnäited
Euroopa vahistamismäärus põhines algselt raamotsusul, mille liikmesriigid pidid oma õigusesse üle võtma.
Raamotsus andis liikmesriikidele paindlikkuse valida kõige sobivamad meetmed eesmärgi saavutamiseks.
Paljud politseialase koostöö eeskirjad kehtestati enne Lissaboni lepingut raamotsuste kaudu.