rüütelkond
Rüütelkond oli keskaegne ja uusaegne sotsiaalne kiht ning omavalitsuslik institutsioon, mis koondas aadlikke maaomanikke ja esindas nende huve. Eesti ja Liivimaa rüütelkonnad olid baltisaksa aadli kohalikud ühendused, mis säilitasid oma privileege kuni 20. sajandi alguseni.
Rüütelkond on ajaloolise päritoluga mõiste, millel on kaks peamist tähendust. 1. Keskaegne ja uusaegne sotsiaalne kiht, kuhu kuulusid rüütlid, hiljem laiemalt aadlikud maaomanikud. Rüütelkond tekkis keskajal sõjaväelisest seisuserühmast, mis omas maavaldusi ja erirõivastust ning kandis heraldilist vappi. Rüütliks saamise vormel kujunes välja omaaegne tseremoniaal. 2. Omavalitsuslik institutsioon, mis esindas aadli huve teatud piirkonnas. Eriti oluline oli see Baltimaades, kus Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa ja Kuramaa rüütelkonnad moodustasid baltisaksa aadli kohalikud enesekorralduse organid. Need rüütelkonnad omandasid ulatuslikke õigusi, sealhulgas otsustasid maakondade küsimuste üle, pidasid maakohtuid ja nõudsid pärisorjuslikku tööjõudu oma mõisates. Eesti ja Liivimaa rüütelkonnad tegutsesid 13. sajandist kuni 1920. aastateni, mil Eesti ja Läti iseseisvunud riigid viisid läbi maareformi ja likvideersid rüütelkondliku korra. Rüütelkondadel olid oma majad (rüütelmajad), kus peeti koosolekuid ja säilitati arhiive. Tuntumaid rüütelmaju on Tallinnas Toompeal asuv Eestimaa Rüütelkonna hoone. Tänapäeval kasutavad mõistet peamiselt ajaloolased ja see esineb ajalooraamatutes ning muuseumides Eesti ajaloo kontekstis.
Etümoloogia
Sõna «rüütelkond» tuleneb sõnast «rüütel» (keskaegne relvastatud ratsanik, aadlik) ja liitega «-kond», mis tähistab ühte kuuluvate inimeste kogumit või seisust.
Kasutusnäited
Baltisaksa rüütelkond säilitas oma privileegid kuni Eesti iseseisvumiseni.
Eestimaa rüütelkonna hoone Toompeal on üks Tallinna vanalinna ilusaimaid hooneid.
Keskajal kuulus rüütelkonda vaid see, kel oli õigus kanda rüütlivappi ja omada mõisat.