saastamine
Saastamine on keskkonda kahjustavate ainete või energia (nt müra, soojus) sattumine õhku, vette või pinnasesse inimtegevuse tõttu. Saastamine kahjustab loodust, inimeste tervist ja eluslooduse mitmekesisust.
Saastamine on keskkonda kahjustavate või ebapuhtaks muutvate ainete ja energia sisseviimine õhku, pinnasesse, veekogudesse või elukeskkonda. Peamised saasteallikad on tööstus, transport, põllumajandus ja olmetegevus, mis eraldavad keskkonda kahjulikke aineid nagu heitgaasid, kemikaalid, plast, raskmetallid või müra. Õhusaaste tekib eelkõige fossiilsete kütuste põletamisest ja tööstusheitetest. Veesaaste põhjustavad reovesi, põllumajandusest lähtuv lämmastik ja fosfor, nafta- ja kemikaaliöljed ning plastijäätmed. Pinnase saastamise taga on mürgised kemikaalid, tööstusjäätmed ja õliproduktid. Lisaks ainesaastele põhjustab probleeme ka mürasaaste, valgussaaste ja soojussaaste. Saastamine toob kaasa tõsiseid tagajärgi nagu kliima soojenemine, ookeanide hapestumine, liikide väljasuremist, tervisehädasid (hingamisteede haigused, vähk) ja ökosüsteemide hävimist. Saastamise vähendamiseks on vajalikud puhastustehnoloogiad, taastuvenergia kasutamine, jäätmekäitluse parandamine ja rangemad keskkonnanormid.
Etümoloogia
Tuleneb tegusõnast «saastama», mis on seotud sõnaga «saast» (räpasus, mustus).
Kasutusnäited
Õhu saastamine heitgaasidega põhjustab suuremates linnades tervisehädasid.
Plastijäätmete saastamine ohustab mereelustikku kogu maailmas.
Tööstusettevõte tehti vastutavaks jõe saastamise eest keemiliste ainetega.