sepikoda
Sepikoda on töökoda, kus sepp töötleb metalli kuumutamise ja tapmise teel, valmistades tööriistu, relvi, hobuseraudu ja muid metalltooteid.
Sepikoda on käsitöökoda, kus sepp töötleb metalle kuumutamise, tapmise ja vormimise teel. Sepikoja keskmes on ahju ehk väljaäär, kus metalli kuumutatakse, ning alasi, millel sepp metalltükke vasara või muu tööriistaga vormib. Ajalooliselt oli sepikoda iga küla või linna oluline osa, kus valmistati põllutöö- ja käsitööriistu, nuge, kirveid, hobuseraudu, lukkusid, rehvid ja muid igapäevaesemeid. Sepp oli hinnatud käsitööline, kelle oskused nõudsid pikka õpiaega ja kogemust. Tänapäeval on sepikojad säilinud eelkõige taastatud käsitöökeskustes, muuseumides ja hobisepatöökodades, kus tehakse kunstsepistööd, taastatud ajaloolisi tööriistu või dekoratiivesemeid. Sepikojad on sageli külastajatele avatud tutvustamaks vana sepatöö traditsioone ja oskusi.
Etümoloogia
Liitsõna: sepp + koda. Sõna «sepp» pärineb muistsest germaani keelealast, sõna «koda» on soome-ugri päritolu ja tähendab hoonet või ruumi.
Kasutusnäited
Vabaõhumuuseumis saab näha, kuidas vanas sepikojas hobuseraudu sepistati.
Meister avas külla oma sepikoja, kus ta tegeleb kunstsepistööga.
Keskaegses linnas oli sepikoda üks olulisemaid käsitöökohti.