täiendus
Täiendus on lauses sõna või sõnaühend, mis täpsustab nimisõna, näidates omandit, omadust või muud seost. Samuti lisainformatsioon või parandus olemasolevale tekstile või seadusele.
1. Keeleteaduses on täiendus lauseliige, mis määrab lähemalt nimisõna või asesõna, täpsustades selle omandit, omadust, ainet, eesmärki või muud seost. Täiendus vastab küsimustele «kelle?», «mille?», «missugune?», «kui suur?» jne. Näiteks lauses «ema raamat» on «ema» täiendus sõnale «raamat». Täiendus võib olla väljendatud omastavas käändes (genituivne täiendus), omadussõnaga (adjektiivne täiendus) või muul viisil. Täiendus on koos alussõnaga osa nimisõnafraasist. 2. Üldkeeles tähendab täiendus ka lisandust, parandust või täiendavat informatsiooni mõne olemasoleva teksti, seaduse, dokumendi või teose juurde. Näiteks raamatu uustrükk võib sisaldada autori täiendusi ja parandusi. Seadusandluses kasutatakse mõistet «seadusemuudatus ja -täiendus» kui seadusesse tehakse täiendavaid sätteid või muudetakse olemasolevaid. 3. Toidulisandite kontekstis kasutatakse vahel väljendit «toidulisand» või «toitainete täiendus», mis viitab vitamiinidele, mineraalidele ja muudele toodetele, mida võetakse toitumise täiendamiseks.
Etümoloogia
Tuletis tegusõnast «täiendama», mis koosneb tüvest «täie-» (täis) ja liitesuffiksist «-nda-». Tähendab millegi täielikumaks või täpsemaks tegemist.
Kasutusnäited
Lauses «koera kodu» on sõna «koera» täiendus.
Uus seaduseelnõu sisaldab olulisi täiendusi töölepingu seadusesse.
Õpik ilmus välja autori täiendustega teises trükis.