vallaline
Vallaline on abielus mitteolev täiskasvanud inimene. Sõna tähistab seisundit, kus isik pole ametlikult abiellunud, hõlmates nii neid, kes pole kunagi abielus olnud, kui ka lahutatud ja lesestunud inimesi.
Vallaline on inimene, kes ei ole abielus. Sõna kasutatakse peamiselt täiskasvanu kohta, kes pole ametlikult paarisuhtes abielu kaudu. Vallaliseks loetakse nii inimesi, kes pole kunagi abiellunud, kui ka neid, kes on abielu lahutanud või kelle abikaasa on surnud. Ametlikes dokumentides ja rahvastikuregistris on vallaline üks peamisi pereseisu liike koos abiellunud, lahutatud ja lesega. Ajaloolis-kultuurilises kontekstis on vallalisele tihti seostatud eripärast sotsiaalsest staatust. Varasematel sajanditel oli vallaliseks jäämine, eriti naiste puhul, ebatavaline ja võis kaasa tuua stigmat. Tänapäeval on vallaline neutraalne seisund ning üha enam inimesi valib teadlikult abieluta elu või abiellub hilisemas eas. Eesti keelepruugis kasutatakse sõna «vallaline» ka poeetilises tähenduses vaba, köitmatu või mitte kellelegi kuuluva kohta (nt «vallaline süda»). Samuti on väljendit «vanaks vallaliseks jääma», mis tähistab inimest, kes ei ole keskeas või vanemas eas abielus, kuigi sel pole tänapäeval enam negatiivset varjundit.
Etümoloogia
Tuleneb sõnast «vald» tähenduses «vabadus, omavoli, valla peal olemine». Sõna viitab algselt vaba seisundile, iseseisvale olekule.
Kasutusnäited
Ankeeti täites märkis ta pereseisu kohal vallaliseks.
Ta on juba nelikümmend aastat vallaline ja naudib vaba elu.
Pulmakutse saabus ootamatult, sest keegi ei teadnud, et vallaline vend salaja kihlus.