lesk
Lesk on inimene, kelle abikaasa on surnud ja kes pole uuesti abiellunud. Naissoost lesket nimetatakse lesknaiseks, meessoost leskmeheks.
Lesk on inimene, kelle abikaasa on surnud ja kes pole pärast abikaasa surma uuesti abiellunud. Tavaliselt kasutatakse vormi «lesk» üldiselt mõlema soo kohta, kuigi eesti keeles on olemas ka soolised vormid: lesknaine (naissoost lesk) ja leskmees (meessoost lesk). Leskmehe kohta kasutatakse mõnikord ka vanemaegset vormi «leseabikaasa». Leskeseisund lõpeb uue abielu sõlmimisega või inimese enda surmaga. Leskuse mõiste on oluline nii sotsiaalsest kui ka juriidilisest vaatenurgast. Paljudes ühiskondades on leskede sotsiaalne ja majanduslik olukord olnud ajalooliselt haavatav, mistõttu on välja kujunenud erinevad toetussüsteemid ja õigused. Eestis on leskudel õigus teatud tingimustel saada lesestunud abikaasa pensionist toitjakaotuspensioni. Leskede puhul räägitakse ka leinalavalistest traditsioonidest ja kohanemisest eluga pärast abikaasa kaotust.
Etümoloogia
Ürggermaani algupära sõna, suguluses saksa keele sõnaga «Witwe» ja inglise keele sõnaga «widow». Balti-germaani laen, mis on levinud läbi eesti keele ajaloo.
Kasutusnäited
Pärast mehe surma jäi ta noorelt leske ja kasvatas kolm last üksinda.
Minu vanaema elas leskena üle kahekümne aasta.
Lesk võib teatud tingimustel taotleda toitjakaotuspensioni.