neutraliteet
Neutraliteet on riigi välispoliitika põhimõte, mille kohaselt riik ei osale sõjalistes liitudes ega võta sõjaolukorras ühegi poole.
Neutraliteet on rahvusvahelises õiguses tunnustatud välispoliitika põhimõte, mille kohaselt riik ei osale sõjalistes liitudes, ei luba oma territooriumil võõrriikide sõjaväebaase ega võta relvakonfliktide puhul ühegi poole. Neutraalsed riigid säilitavad sõltumatu välispoliitika ja hoiduvad teiste riikide vahelistest konfliktidest. Neutraliteedi kontseptsioon sai rahvusvahelise õiguse osaks 19. sajandil ning seda on kahte põhiliiki: püsiv (alaline) neutraliteet, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud staatus, ja ajutine neutraliteet, mida riik võtab konkreetse konflikti puhul. Tuntuimad alaliselt neutraalsed riigid on Šveits, Austria ja Iirimaa. Neutraliteet ei tähenda isolatsiooni ega ükskõiksust – neutraalsed riigid osalevad aktiivselt rahvusvahelises koostöös, majandussuhetes ja rahvajärgsetes organisatsioonides nagu ÜRO. Eesti ei ole neutraalne riik, vaid kuulub sõjalisse kaitseliitu NATO ja Euroopa Liitu.
Etümoloogia
Ladinakeelsest sõnast 'neutralis' (kumbki + ei kumbki), mis läbi prantsuse keele 'neutralité' jõudis eesti keelde.
Kasutusnäited
Šveits on säilitanud oma neutraliteeti juba üle kahe sajandi.
Paljud riigid loobusin neutraliteedist pärast Teist maailmasõda ja ühindasid NATO-ga.
Austria neutraliteet on sätestatud riigi põhiseaduses ja rahvusvaheliselt tunnustatud.