tõbi
Tõbi on haigus, terviseprobleem või häire, mis kahjustab organismi normaalseid funktsioone. Vanemas keeles ja rahvakeeles kasutatav sõna, mis tänapäeval on osaliselt asendunud sõnaga «haigus».
Tõbi on haigus, terviseprobleem või keha funktsionaalset seisundit kahjustav häire. Sõna kuulub eesti keele vanimasse sõnavarakihti ja on laialt kasutusel nii rahvakeeles, kirjanduses kui ka mõnes erialases kontekstis. Tõbi on «haiguse» sünonüüm, kuid kannab sageli rahvapärasemat või arhailisemat varjundit. Sõna esineb paljudes püsiühendites ja vanasõnades, näiteks «rindkere tõbi» (rindkerevähk või tuberkuloos), «võõrastõbi» (epilepsia vanas nimetuses) või «tarkust taga aetakse, tõbe tuleb ise». Kaasaegses meditsiiniterminoloogias eelistatakse sõna «haigus», kuid rahvakeeles ja ilukirjanduses on «tõbi» endiselt elav. Samuti kasutatakse sõna ülekandelises tähenduses ühiskondlike või vaimsete probleemide kohta, näiteks «ühiskonna tõbi» või «rahva tõbi». Sõna põhitähendus on aga konkreetne meditsiiniline seisund: nakkuslik või mittenakkuslik häire, mis nõrgendab organismi ja vajab ravi. Võrreldes neutraalsema sõnaga «haigus» võib «tõbi» kõlada emotsionaalsem või raskemini ravitava seisundi kohta.
Etümoloogia
Pärineb läänemeresoome algkeelest, samajuurelised sõnad esinevad ka soome keeles (tauti) ja karjala keeles. Juur on ühine balti keeltega (leedu liga, läti slimība).
Kasutusnäited
Vanasti kardeti kõige rohkem nakkuslikke tõbesid nagu katk ja koolera.
Arst ütles, et see tõbi vajab pikka ja kannatlikku ravi.
Rahva seas oli kombeks öelda, et tõbi tuleb tasapisi, aga läheb kiiresti.