traagika
Traagika on dramaatiline žanr või kunstiline stiil, mis kujutab kannatusi, konflikte ja sageli lõppeb kangelase hukkumise või õnnetusega, tekitades kaastunnet ja puhastust; laiemal tähenduses ka elus esinevad traagilised sündmused ja õnnetused.
Traagika on kirjanduse, teatri ja kunsti žanr, mis keskendub inimliku kannatuse, konflikti ja saatuse kujutamisele. Klassikalises mõistes on traagika dramaatiline vorm, kus peategelane satub vältimatute jõudude (saatus, jumalad, ühiskond, iseloomuomadused) haardesse ja kohtub õnnetuse või hukkumisega. Traagika eesmärk on tekitada vaatajas või lugejal kaastunnet ja hirmu ning viia läbi katarsis ehk hingelis-vaimne puhastus. Traagika žanrina sai alguse antiikajal Vana-Kreekas, kus Aiskhylos, Sophokles ja Euripides loodi esimesed tuntud tragöödiad. Nende teoste keskmes olid sageli müütidest pärit kangelased, kes võitlesid saatuse ja jumalate tahtega. Hiljem arendasid traagika žanri edasi Shakespeare ja teised renessansiaegsed dramaturgid ning 19.-20. sajandil psühholoogilise reaalismi esindajad. Laiemas tähenduses viitab traagika ka elus esinevatele traagilistele sündmustele, õnnetustele ja katastroofile, mis tekitavad sügavat kurbust ja kaotust. Selles mõttes räägitakse näiteks sõjatraagikast või perekondlikust traagikast. Traagika tunnusteks on konflikti vältimatus, kangelase moraalne suurus kannatuste keskel ning sündmuste pöördumatus.
Etümoloogia
Pärineb kreeka sõnast 'tragoidia' (τραγῳδία), mis tähendas 'kitse laulu' (tragos = kitse, ōidē = laul), viidates arvatavasti Dionysose kultuses toimunud rituaalidele, kus kandsid esinejad kitsenahasid.
Kasutusnäited
Shakespeare'i teoste traagika seisneb peategelaste sisemistes konfliktides ja vääramatus saatuses.
Sõja traagika puudutas tuhandeid peresid, kes kaotasid oma lähedasi.
Antiikse traagika keskmes oli inimese võitlus jumalate ja saatusega.