vastandumine
Vastandumine on keeleteaduses häälikute, sõnade või grammatiliste vormide erinevus, mis loob tähendusvahet; laiemal mõistel vastasseis või vastuolu kahe nähtuse, idee või objekti vahel.
1. Keeleteaduses on vastandumine (oppositsioon) põhimõiste, mis tähistab keeleüksuste süstemaatilist erinevust, mis loob tähendusvahet. Fonoloogias vastanduvad häälikud, kui nende vahetus muudab sõna tähendust (näiteks /p/ ja /b/ vastanduvad sõnades «pall» ja «ball»). Morfoloogias ja süntaksis vastanduvad grammatilised vormid, näiteks ainsus ja mitmus, nagu «laps» ja «lapsed». 2. Üldkeeles ja filosoofias tähendab vastandumine kahe nähtuse, idee või omaduse vastasseisu või vastupidisust. See võib olla otsene vastandumine (näiteks soe ja külm, valge ja must) või kontseptuaalne vastandumine (näiteks individualism ja kollektivism). Vastandumine aitab määratleda mõisteid läbi nende vastandite. 3. Psühholoogias ja sotsioloogias võib vastandumine tähendada inimese või grupi teadlikku positsioneerumist millegi või kellegi vastu, eristumist teistest või vastuseisu domineerivale arvamusele. 4. Eesti keeleteaduses on vastandumise analüüs oluline osa fonoloogiast ja morfoloogiast, aidates kirjeldada eesti keele hääliku- ja vormisüsteemi loogikat ning reegleid.
Etümoloogia
Tuletatud verbist «vastanduma» (sõnaosad: «vastane» + tuletusliide -du-), mis omakorda pärineb sõnast «vastane».
Kasutusnäited
Eesti keeles on tähtis kaashäälikute kestuse vastandumine, mis eristab sõnu nagu «lina» ja «linna».
Fonoloogias põhineb häälikusüsteemi kirjeldus häälikute vastandumisel tähendust eristava tunnuse alusel.
Filosoofias kasutatakse vastandumist mõistete defineerimiseks: valgust mõistetakse pimeduse kaudu.