vinüülplaat
Vinüülplaat on helisalvestusandja, mis koosneb vinüülplastist kettast, mille spiraalsetesse soonestesse on mehaaniliselt salvestatud helisignaal. Heliplaadi mängimiseks kasutatakse grammofoni või plaadimängijat, mille nõel loeb soontesse pressitud vibratsioone ja muundab need helilaineks.
Vinüülplaat on helikandjate kõige levinum analoogvariant, mis saavutas maailmas domineeriva positsiooni 1950. aastatest kuni digitaalmeedia tulekuni 1980. aastatel. Plaat koosneb polüvinüülkloriidist (PVC), mille mustasse massi on lisatud stabilisaatoreid ja täiteaineid. Helisignaal salvestatakse plaadile spiraalse soone kujul, mille külgseintele on pressitud helivõnkeid vastavad ebaühtlused.
Vinüülplaadid jagatakse peamiselt pöörlemiskiiruse ja mõõtmete järgi: 33⅓ pööret minutis (pikamängijad ehk LP-plaadid, läbimõõduga 30 cm), 45 pööret minutis (singlid, 17,5 cm) ja 78 pööret minutis (varasemad šellakplaadid, mida vinüül hiljem asendas). Stereosalvestuse puhul sisaldab üks soon kahte kanalit: vasakpoolne ja parempoolne helisignaal salvestatakse soone vastasküljele 45-kraadise nurga all.
Kuigi vinüülplaadid kaotasid 1980.–1990. aastatel turuosa kompaktkettadele ja digitaalsetele vormingutele, on vinüül 21. sajandil audiosalvestise kollektsionääride ja muusikaentusiastide seas taas populaarsust kogunud. Seda hinnatakse nii esteetilise objektina kui ka helilise soojuse ja analoo karakteri tõttu.
Vinüülplaate mängitakse plaadimängijaga, mille toonarm suunab nõela (tavaliselt teemantotsakuga) plaadi soontesse. Füüsiline kontakt tekitab vibratsioone, mille eelvõimendi muundab elektrisignaaliks ja võimendab kuuldavaks heliks.
Vinüülplaadid jagatakse peamiselt pöörlemiskiiruse ja mõõtmete järgi: 33⅓ pööret minutis (pikamängijad ehk LP-plaadid, läbimõõduga 30 cm), 45 pööret minutis (singlid, 17,5 cm) ja 78 pööret minutis (varasemad šellakplaadid, mida vinüül hiljem asendas). Stereosalvestuse puhul sisaldab üks soon kahte kanalit: vasakpoolne ja parempoolne helisignaal salvestatakse soone vastasküljele 45-kraadise nurga all.
Kuigi vinüülplaadid kaotasid 1980.–1990. aastatel turuosa kompaktkettadele ja digitaalsetele vormingutele, on vinüül 21. sajandil audiosalvestise kollektsionääride ja muusikaentusiastide seas taas populaarsust kogunud. Seda hinnatakse nii esteetilise objektina kui ka helilise soojuse ja analoo karakteri tõttu.
Vinüülplaate mängitakse plaadimängijaga, mille toonarm suunab nõela (tavaliselt teemantotsakuga) plaadi soontesse. Füüsiline kontakt tekitab vibratsioone, mille eelvõimendi muundab elektrisignaaliks ja võimendab kuuldavaks heliks.
Kasutusnäited
Antiikpoest ostetud vinüülplaat oli üllatavalt heas seisus ja mängis peaaegu praginata.
Paljud muusikasõbrad väidavad, et vinüülplaatidel kõlab džäss palju soojemalt kui digitaalsetel salvestistel.
Bänd otsustas oma uue albumi välja anda nii kompaktkettadel, voogedastusplatvormidel kui ka piiratud tiraažina vinüülplaatidel.