hüpoteeklaen
Hüpoteeklaen on pangalaen, mille tagatisel on kinnisvara (korter, maja, maa), mis jääb hüpoteegiks ehk pandiks seni, kuni laen on täielikult tagasi makstud.
Hüpoteeklaen on pikaajaline pangalaen, mille tagamiseks seab laenuvõtja hüpoteegi ehk pandiõiguse oma kinnisvarale. See tähendab, et kui laenuvõtja ei suuda laenu tagasi maksta, on pangal õigus kinnisvara müüa ja laen selle raha arvelt sisse nõuda. Hüpoteeklaenu kasutatakse peamiselt eluaseme ostmiseks, kuid ka ärikinnisvara soetamiseks või muu kinnisvara investeerimiseks. Hüpoteek registreeritakse kinnistusraamatusse, mis teeb selle õiguslikult siduvaks ja avalikult kontrollitavaks. Hüpoteeklaenud on tavaliselt pikaajalised, kestusega 10-30 aastat, ja nende intressimäärad on madalamad kui tagatiseta laenudel, sest kinnisvara tagatis vähendab panga riski. Eestis on hüpoteeklaen kõige levinum viis koduostmise rahastamiseks, kuna vähestel inimestel on võimalik kinnisvara täies ulatuses sularahas osta. Laenu väljamaksmise ajal kuulub kinnisvara küll omanikule, kuid hüpoteek piirab tema õigust kinnisvaraga vabalt käsutada, seda müüa või koormata ilma panga nõusolekuta.
Etümoloogia
Sõna «hüpoteek» pärineb kreeka keelest (hypotheke), mis tähendab pandiõigust või tagatist. Liitsõna hüpoteek+laen.
Kasutusnäited
Võtsime pangast hüpoteeklaenu, et osta kolmetoaline korter Mustamäel.
Hüpoteeklaenu intressi määr sõltub turuolukorrast ja euriborist.
Pank nõudis hüpoteeklaenu väljastamiseks 15% omaosalust kinnisvara väärtusest.