keeleteadus
Keeleteadus ehk lingvistika on teadusharu, mis uurib inimkeele struktuuri, arengut, omandamist ja kasutamist. Keeleteadus käsitleb keelt süstemaatiliselt, analüüsides häälikuid, sõnade moodustust, lauseehitust, tähendust ja keele rolli ühiskonnas.
Keeleteadus ehk lingvistika on teadusharu, mis uurib inimkeele olemust, struktuuri ja toimimist. See hõlmab nii üksikute keelte kui ka keele kui universaalse inimese suhtlussüsteemi uurimist. Keeleteadus on interdistsiplinaarne valdkond, mis seostub psühholoogia, antropoloogia, arvutiteaduse ja filosoofiaga. Keeleteaduse põhivaldkonnad hõlmavad foneetikat (häälikute uurimine), fonoloogiat (häälikute süsteeme), morfoloogiat (sõnamoodustust), süntaksit (lauseehitust), semantikat (tähendust), pragmaatikat (keele kasutust kontekstis) ning sotsiaalset ja ajaloolist keeleteadust. Kaasaegne keeleteadus tegeleb ka keele omandamise, keelte omavahelise mõju, murrete, kirjakeele arengu ja keelepoliitika uurimisega. Rakenduslingvistika hõlmab valdkondi nagu võõrkeelte õpetamine, keeletehnoloogia, tõlge ja leksikograafia (sõnaraamatute koostamine). Eestis on keeleteaduse kesksed asutused Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Keele Instituut ja Emakeele Selts. Keeleteadus aitab mõista keele rolli inimese mõtlemises, kultuuri kujunemisel ja ühiskonna toimimises.
Etümoloogia
Liitsõna: keel + teadus. Sõna «teadus» pärineb tegusõnast «teadma».
Kasutusnäited
Ta õpib Tartu Ülikoolis keeleteadust ja spetsialiseerub soome-ugri keeltele.
Keeleteadus aitab mõista, kuidas lapsed omandavad emakeelt ja kuidas keeled aja jooksul muutuvad.
Kaasaegne keeleteadus kasutab arvutipõhiseid meetodeid suurte keelekorpuste analüüsimiseks.