kirikumõis
Kirikumõis on ajalooliselt kirikule kuulunud mõis, mille tulud läksid kiriku, koguduse või vaimuliku ülalpidamiseks. Eestis oli kirikumõise eelkõige katoliku ja hiljem luterliku kiriku omandis kuni mõisate riigistamiseni.
Kirikumõis on mõis, mis kuulus ajalooliselt kirikule või vaimulikule institutsioonile ning mille majandustulud kasutati kiriku, koguduse või vaimuliku ülalpidamiseks. Kirikumõisad tekkisid keskajal, kui katoliku kirik omandas Eestis ulatuslikke maid ja mõisaid. Pärast reformatsiooni 16. sajandil läksid paljud kirikumõisad luterliku kiriku valdusesse. Nende hulka kuulusid nii piiskoppide ja kapitlite mõisad kui ka kohalike koguduste ülalpidamiseks mõeldud kiriku- ehk pastoraadimõisad. Kirikumõisates kehtisid samad feodaalsed suhted nagu teistes mõisates: talupoegadel tuli teha päeva- ja iseteotööd ning maksta naturaalrente. Kirikumõisad moodustasid olulise osa Eesti ajaloolisest mõisavõrgustikust. Kuulsaimate näidete hulka kuuluvad näiteks mitmed piiskopi- ja kloostrimõisad. 20. sajandi alguses riigistati kirikumõisad koos teiste mõisatega maareformi käigus.
Etümoloogia
Liitsõna: kirik + mõis, kus mõis tähistab keskaegsest saksa sõnast «Hof» pärinevat maamajanduslikku suurfeodiüksust
Kasutusnäited
Kirikumõis oli tavaliselt paremini majandatud kui eramõisad, kuna kiriku esindajad pidid arvestama koguduse mainet.
Paljud kirikumõisad läksid pärast reformatsiooni Rootsi riigi valdusse.
Endise kirikumõisa peahoone on tänapäeval restaureeritud ja tegutseb muuseumina.