koorilaul
Koorilaul on vokaalmuusika žanr, kus laulab koor ehk rühm lauljaid koos mitme häälerühmaga (sopran, alt, tenor, bass). Koorilaul on Eesti kultuuris väga oluline, eriti seoses laulupidude traditsiooniga.
Koorilaul on muusikažanr, kus laulab koor ehk organiseeritud lauljaansambel, tavaliselt mitme häälerühmaga. Klassikaline segakoor koosneb neljast põhilisest häälerühmast: sopran (naiste kõrged hääled), alt (naiste madalad hääled), tenor (meeste kõrged hääled) ja bass (meeste madalad hääled). Koorilaulu võib esitada ka ühe soo koor (meeskoor, naiskoor, lastekoor) või erinevates koosseisudes. Koorilaule võib esitada nii a cappella (ilma saateta) kui ka instrumentaalsaatega (klaveri, oreli või orkestriga). Eesti kultuuris on koorilaulul erakordne tähtsus. Koorilaulu traditsioon ulatub tagasi 19. sajandisse ning see on olnud oluline osa rahvusliku identiteedi kujunemisel. Laulupidude traditsioon, mis sai alguse 1869. aastal, on UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistus. Eestis on koorilaulmine laialt levinud harrastus: tegutseb sadu koore alates lastekooridest kuni pensionäride koorideni. Tuntuimad Eesti heliloojad nagu Veljo Tormis, Arvo Pärt, Cyrillus Kreek ja Urmas Sisask on loonud olulisi koorilauluteoseid. Koorilaulu õpetatakse muusikakoolides ja konservatooriumides, kus omandatakse nii laulmistehnikat, noodist lugemist kui ka ansamblis laulmiski oskust. Koorilauljad areendavad häält, muusikalist kuulmist ja koostöövõimet.
Kasutusnäited
Laulupeo kava koosnes peamiselt eesti heliloojate koorilauludest.
Ta on laulnud segakoori altirühmas juba kümme aastat ja armastab koorilaulu väga.
Koorilaul nõuab head kuulmist ja võimet oma häält teiste omadega sulandada.
Veljo Tormise koorilaulud põhinevad sageli regilaulu motiividel.
Kooli koorilauluring kohtub kaks korda nädalas proovides.