küsitavus
Küsitavus on omadus või seisund, mis väljendab millegi kahtlust, ebakindlust või vajadust kahtluse alla seada. Küsitav on see, mille õigsus, tõepärasus või vastuvõetavus ei ole kindel.
Küsitavus on abstraktne nimisõna, mis tähistab omadust olla küsitav ehk kahtluse all, ebakindel või vaieldav. Kui millegi küsitavus on suur, siis pole selle õigsuses, tõesuses või sobivuses kindel ning see vajab täiendavat kontrollimist või arutamist. Sõna moodustub omadussõnast «küsitav» ning tuletusliitega -us. Küsitav omakorda tuleneb tegusõnast «küsima», viidates sellele, et küsitav asi paneb küsimusi esitama. Küsitavust kasutatakse sageli formaalses ja kirjalikus keeles, eriti argumenteeriva või analüüsiva teksti puhul. Näiteks võidakse rääkida meetodi küsitavusest teadustöös, väite küsitavusest ajakirjanduses või otsuse küsitavusest õigusruumis. Sõna rõhutab kriitilise mõtlemise vajadust ning viitab sellele, et teatud väide, fakt või teguviis ei ole ilmselgelt vastuvõetav või usaldusväärne.
Etümoloogia
Tuleneb omadussõnast «küsitav» ning abstraktset nimisõna moodustava liite -us abil. Omadussõna «küsitav» pärineb tegusõnast «küsima».
Kasutusnäited
Uuringu metoodika küsitavus tekitas teadlaskonnas palju arutelu.
Sellise väite küsitavus on ilmselge, kui vaadata faktilisi andmeid.
Kohus märkis tunnistaja ütluste küsitavuse tõttu, et neid ei saa ainsaks tõendiks pidada.