kuurortlinn
Kuurortlinn on linn või linnaasustus, mis on kujunenud puhke-, ravi- või turismikoha ümber ja mille peamine funktsioon on pakkuda külalistele tervishoiu-, heaolu- või puhkuseteenuseid.
Kuurortlinn on asula, kus peamised majanduslikud ja sotsiaalsed tegevused keskenduvad turismile, puhkusele ja tervise edendamisele. Sellised linnad on tavaliselt kujunenud looduslike eelduste najal – näiteks mineraalveeallikate, rannaäärsete või mägiste alade lähedusse – ning pakuvad külalistele raviteenuseid, spaa- ja tervisendusvõimalusi, puhkemajutust ja meelelahutust. Kuurortlinnad on tuntud oma puhta õhu, rahulikuma elutempo ja looduskeskkonna poolest. Ajalooliselt said paljud kuurortlinnad alguse 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, kui aristokraatia ja jõukam kodanlus otsisid tervislikke puhkekohti. Eestis on tüüpilised kuurortlinnad Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare, mis kõik on tuntud oma ravimuda, sooja merevee või mineraalvete poolest. Kuurortlinnade arengut reguleerib tihti ka seadusandlus, mis kaitseb nende looduslikke ressursse ja tagab keskkonna kvaliteedi säilimise. Tänapäeval on kuurortlinnad populaarsed sihtpunktid nii sise- kui ka välismaistele turistidele, kes otsivad lõõgastust, tervisendust või aktiivseid puhkusvõimalusi. Kuurortlinna staatusega kaasnevad ka teatavad piirangud, näiteks tööstuse arendamisele, et säilitada piirkonna puhkeotstarbeline iseloom.
Kasutusnäited
Pärnu on Eesti tuntuim kuurortlinn, kuhu suvel kogunevad päevitajad ja ravimuda soovijad.
Haapsalu arendati juba tsaariajal kuurortlinnaks, mille kuulsust tõid ravimuda ja soojad mererannakohad.
Kuurortlinnas kehtivad sageli rangemad keskkonnanõuded, et kaitsta piirkonna looduslikke väärtusi.