nutikas leping
Nutikas leping ehk tark leping (inglise keelest smart contract) on arvutiprogramm plokiahelal, mis täidab lepingutingimused automaatselt, kui eelnevalt määratud tingimused on täidetud, ilma vahendajate või kolmandate osapoolte sekkumiseta.
Nutikas leping on plokiahelatehnoloogial põhinev iseenese täitev digitaalne leping, mis on kirjutatud programmikoodina ja salvestatud hajusasse plokiahelasse. Kui lepingus määratud tingimused on täidetud, käivitub programm automaatselt ja viib läbi kokkulepitud toimingud, näiteks kannab üle krüptovara, registreerib omandiõiguse või väljastab digitaalse tunnistuse. Nutikate lepingute peamine eesmärk on automatiseerida kokkulepete täitmist, vähendada vahendajate vajadust ning suurendada läbipaistvust ja usaldust osapoolte vahel. Kõik tehingud on plokiahelas jälgitavad ja muutmatud, mis tähendab, et pärast lepingu jõustumist ei saa seda enam tagantjärele muuta. Nutikaid lepinguid kasutatakse laialdaselt krüptovaluutade, detsentraliseeritud rahanduse (DeFi), NFT-de, tarneahelate jälgimise ja paljude teiste valdkondade puhul. Kõige tuntumal nutikate lepingute platvormil Ethereumil kirjutatakse neid tavaliselt programmeerimiskeeles Solidity. Kuigi nutikas leping toimib automaatselt, ei pruugi see alati olla juriidiliselt siduv leping traditsioonilises mõttes, sest see on pigem programm kui õigusdokument.
Etümoloogia
Inglise keelest smart contract, kus smart tähendab 'nutikas, tark' ja contract 'leping'. Mõiste võttis 1990. aastatel kasutusele krüptograaf Nick Szabo.
Kasutusnäited
Ethereum võimaldab arendajatel luua nutikaid lepinguid, mis täidavad tehinguid ilma vahendajateta.
DeFi-platvormid kasutavad nutikaid lepinguid, et automatiseerida laenude väljastamist ja intressi maksmist.
Nutikas leping kandis automaatselt müüjale raha üle, kui ostja kinnitas kauba kättesaamise.