rahvameditsiin
Rahvameditsiin on traditsiooniliste, põlvest põlve edasi antud ravimeetodite ja tervishoiutavade kogum, mis põhineb rahvaliku kogemusel ja uskumustel ning mida kasutatakse haiguste raviks ja tervise hoidmiseks väljaspool ametlikku tervishoiusüsteemi.
Rahvameditsiin on kohaliku kogukonna traditsioonidel põhinev tervisehoiu ja ravimise süsteem, mis tugineb põlvkondade jooksul kogunenud kogemusele, suulisele pärimusele ja looduslikele ravimitele. See hõlmab ravimtaimede kasutamist, erinevaid füüsilisi ravimeetodeid (nagu haudumine, kõõlutamine, luuparandus), samuti vaimseid praktikaid ja rituaale. Eestis kuulub rahvameditsiini hulka näiteks saun ravivahendina, mesilas viibimine, mitmesugused taimeteede kasutamine, vanurite ravitsejate nõuanded ja traditsioonilised kodused ravimeetodid nagu kampenõelad, sarveparandus või söödamine soojast ahjust. Rahvameditsiin erineb ametlikust ehk teaduspõhisest meditsiinist selle poolest, et meetodite efektiivsust pole enamasti kliiniliselt tõestatud ja need põhinevad pigem ajaloolisel kasutuskogemusel kui teadusuuringutel. Tänapäeval on paljud rahvameditsiini elemendid säilinud rahvapärimuses ja osaliselt lõimunud alternatiivmeditsiini valdkonda. Kuigi mõned traditsioonilised meetodid on leidnud kinnitust ka kaasaegses teaduses (näiteks paljude ravimtaimede toime), tuleb rahvameditsiini suhtuda kriitiliselt ega tohiks tõsisemate haiguste korral asendada sellega arstiabi.
Kasutusnäited
Vanaema ravis köha alati rahvameditsiini meetoditega: piparmünditee ja mett sooja piimaga.
Eesti rahvameditsiinis on saunal oluline koht nii puhastus- kui ravivahenina.
Kaasaegne meditsiin on suuresti tõrjunud rahvameditsiini kõrvale, kuid huvi traditsiooniliste ravimeetodite vastu on taas kasvamas.