tühjus
Tühjus on seisund, kus mingis ruumis või kohas pole midagi või on väga vähe; tühja olemise omadus või tunne millegi puudumisest.
Tühjus on seisund, kus mingis ruumis, kohas või mahutis pole midagi või on väga vähe sisu. Sõna viitab nii füüsilisele tühjale ruumile (näiteks tühi ruum, tühi kast) kui ka abstraktsele puudumise kogemusele. Füüsilises mõttes tähendab tühjus ruumi, kus pole objekte, mateeriat või inimesi. Teaduslikus kontekstis kasutatakse mõistet vaakum, mis tähistab ruumi, kust on eemaldatud õhk või gaas. Kosmoses läheneb ruum absoluutsele tühjusele, kuigi ka seal leidub hajusalt aatomeid ja kiirgust. Psühholoogilises või emotsionaalses tähenduses väljendab tühjus sisemist tühjuse tunnet, tähenduse või eesmärgi puudumist. Inimene võib kogeda tühjust pärast suurt kaotust, eesmärgi kaotamist või eksisteentsiaalset kriisi. Filosoofilises mõttes on tühjus olnud arutluse objekt läbi aegade – küsimus, kas absoluutne tühjus on üldse võimalik või kas iga ruum sisaldab alati midagi. Idamaises filosoofias, eriti budismis ja taoismi, on tühjus positiivne mõiste, mis tähistab potentsiaali, avatust ja vabadust fikseeritud vormidest.
Etümoloogia
Tuleneb sõnast «tühi» ja liitega -us, mis moodustab abstraktset nimisõna. Eesti sõna «tühi» on soome-ugri päritolu.
Kasutusnäited
Pärast kolimist seisis korter päevi tühjade seinte vahel, tühjus kumas igas toas.
Ta tundis südames sügavat tühjust pärast sõbra lahkumist.
Kosmoses valitseb peaaegu absoluutne tühjus, kus aine on äärmiselt hõre.