meeleparandus
Meeleparandus on käitumise, mõtteviisi või eluviisi parandamine moraalsest, õiguslikust või ühiskondlikust aspektist; ka karistusena või sundkorras läbiviidav kasvatus- või rehabilitatsioonimeede.
Meeleparandus on protsess, mille käigus inimene parandab oma käitumist, mõtteviisi või eluviisi moraalselt või ühiskondlikult aktsepteeritavamaks. Sõna kannab endas paranduse, kahetsuse ja paranema hakkamise tähendust. Meeleparandus võib olla nii iseendast lähtuv otsus kui ka väliste asjaolude, näiteks karistuse või sotsiaalse surve tulemus. Ajalooliselt on mõistet kasutatud eriti kiriklik-usulisel ja õiguslikul kontekstil. Kristlikus traditsioonis viitab meeleparandus patukahetsusele ja vaimulikule pöördumisele, seostudes lahutamatult pattu langemise ja andeksandmise teemadega. Õiguslikus kontekstis on meeleparandust käsitletud kui karistuse eesmärki: eeldatakse, et karistuse kandmine või sundkasvatusmeetmed aitavad kurjategijal parandada oma mõtteviisi ja integreeruda ühiskonda. Tänapäeval kasutatakse sõna ka igapäevaselt, sageli iroonilises või kergelt vananenud tähenduses, viidates kellegi käitumise paranemisele või paranema pidamisele. Fraasid nagu «meeleparanduseks» või «meelt parandama» viitavad sellele, et inimene peaks oma tegevust ümber hindama ja edaspidi teisiti käituma.
Etümoloogia
Liitsõna: meel + parandus. Sõna «meel» tähendab mõttelaadi, meeleolu, sisemist hoiakut; «parandus» tuleneb tegusõnast «parandama». Kokku väljendab sisemise hoiaku või mõtteviisi korrigeerimist.
Kasutusnäited
Kohus määras talle karistuse eesmärgiga sundida teda meeleparandusele.
Pärast juhtunud õnnetust läks ta tõsisele meeleparandusele ja loobus halbadest harjumustest.
Vanaema ütles, et selline käitumine vajab korralikku meeleparandust.