võõrliik
Võõrliik on liik, mis on inimtegevuse tagajärjel sattunud oma loomuliku levikuala välisele alale ja suudab seal iseseisvalt ellu jääda ning paljuneda.
Võõrliik on taime-, looma- või seeneliik, mis on inimese tahtliku või tahtmatu tegevuse tõttu levinud väljaspoole oma loomulikku levikuala ja suudab uues keskkonnas iseseisvalt ellu jääda, kohaneda ning paljuneda. Võõrliigid erinevad kohalikest ehk põlisliikidest selle poolest, et nad on jõudnud antud piirkonda alles hiljuti, tavaliselt viimase paari sajandi jooksul. Eestis on tuntud võõrliikide näideteks kimalane (Reynoutria-perekond), karuputk, hõbehaigur, naarits, vesiroosik ja ambrossia. Osa võõrliike on kahjulikud ehk invasiivsed võõrliigid, mis levivad agressiivselt, tõrjuvad välja kohalikke liike, kahjustavad looduslikke kooslusi, põhjustavad majanduslikku kahju või kujutavad ohtu inimeste tervisele. Näiteks karuputk võib põhjustada tugevaid nahakahjustusi ja kimalakas tõrjub välja kohalikke taimeliike. Võõrliikide leviku tõkestamine ja tõrje on looduskaitse oluline ülesanne, mida reguleerivad nii Eesti seadused kui ka Euroopa Liidu määrused. Võõrliikide sattumise põhjusteks on sageli kaubandus, transport, aedandus ja lemmikloomade pidamine.
Kasutusnäited
Karuputk on Eestis üks tuntumaid võõrliike, mis levib kiiresti ja on inimestele ohtlik.
Keskkonnaministeerium koostab nimistut invasiivsetest võõrliikidest, mille levikut tuleb piirata.
Hõbehaigur on võõrliik, kes jõudis Eestisse 20. sajandi keskpaigaks ja on nüüd laialt levinud.