aiakultuur
Aiakultuur on aedade rajamise, kujundamise ja hooldamise traditsioon ning oskused, mis hõlmavad nii tarbeaedade kasvatamist kui ka dekoratiivse haljastuse loomist.
Aiakultuur on ühiskonna aedandusalane areng ja traditsioonid, mis hõlmavad aedade rajamise, kujundamise ja hooldamise oskusi ning tavasid. See hõlmab nii tarbeaedade kasvatamist (köögiviljad, viljapuud, marjad) kui ka ilupuude, põõsaste ja lillede kasutamist esteetilise keskkonna loomiseks. Aiakultuur peegeldab rahva suhet loodusega ning selle arengutase sõltub kliimast, majanduslikest võimalustest ja kultuurilistest tavadest. Eestis on aiakultuuril pikk traditsioon, mis ulatub mõisaaedade ja rahvapäraste taluaedade ajastust tänapäevaste linnaaedade ja eramute haljastuseni. Aiakultuuri olulised aspektid on taimede valik kohalikele tingimustele, aiaruumi planeerimine, mullaharimise ja väetamise oskused ning esteetiliste ja praktiliste vajaduste tasakaalustamine. Tänapäeval on aiakultuur tihedalt seotud ökoloogia, säästliku arenduse ja linnahaljastusega, hõlmates ka linnaaedade liikumist, kogukonnaaedu ja elurikkuse toetamist aedades. Aiakultuur väljendub ka aiandustraditsiooni edastamises põlvest põlve, aiaüritustes, -näitustel ja -kirjanduses.
Kasutusnäited
Eesti aiakultuur on arenenud tänu paljudele aednike põlvkondadele, kes on kohanenud meie karmide ilmastikutingimustega.
Botaanikaaed korraldab loenguid, et tutvustada aiakultuuri ajalugu ja tänapäevaseid suundumusi.
Aiakultuur hõlmab nii taimede kasvatamise praktilisi oskusi kui ka esteetilist arusaama ruumikujundusest.