ainukene
Ainukene on väike üksi jäänud inimene, eriti laps, kes pole õdede ega vendade seltsis. Sõnast saab ka kasutada keegi, kes on ainulaadne või omaette erinev.
Ainukene on eesti keele sõna, mis tähistab peamiselt last, kes on peres ainus laps ilma õdede või vendadeta. Sõna on kasutusel nii argilikus kõnes kui ka kirjanduses, kus see kanda eneses emotsionaalset varjundit. Sõna võib viidata ka kehva või nõrga inimesele, kes vajab kaitset ja hoolt. Samuti võib sõna tähendada kedagi, kes on üksinda, omaette või kes erineb teistest. Eesti kultuuri ja kirjanduse kontekstis on ainukene tihtipeale positiivse konnotatsiooni omav sõna, viidates hellust ja armastuse objektile.
Etümoloogia
Soome keelest 'ainokainen', mis pärineb indoeuroopa juuraist *oi-no- (üks), millele on lisatud deminutiivne käändsufiks -kene.
Kasutusnäited
Tema on peres ainukene ja saab palju tähelepanu vanemmatelt.
See pisike ainukene on väga hellalt kogu perekonna poolt hoolitsetud.
Tema elas üsna palju vahele, sest oli peres ainus ainukene.