bingo
Bingo on vetemängu, kus mängijad märgivad numbrite või sõnade kaardil olevaid välju vastavalt loositud numbritele või sõnadele, eesmärgiga saada esimesena rida, veerg või diagonaal täis.
Bingo on populaarne juhuslik vetemäng, mille päritolu ulatub tagasi 16. sajandi Itaaliasse. Mängus on igal mängijal kaart, millel on arvude, tähtede ja sõnade ruudustik. Mängujuht loosib juhuslikult numbreid või sõnu ja kuulutab need välja. Mängijad märgivad oma kaardil olevaid vastavaid lahtreid žetonite või märkijate abil. Eesmärk on esimesena täita kindel muster – tüüpiliselt rida, veerg, diagonaal või kogu kaart. Bingot mängitakse üle maailma nii meelelahutuse, heategevuse kui ka hasartmängude eesmärgil. Eesti keeles on sõna "bingo" kasutusel ka väljendina, mis tähistab õnnestumist või õigusele minekut.
Etümoloogia
Sõna "bingo" pärineb 20. sajandi algusest Ameerika Ühendriikidest, kus mängu nimetati esialgu "beano"-ks. Nimi "bingo" jäädvustati 1930. aastatel ja võeti kasutusele laiemalt. Täpne päritolu on ebakindel, kuid arvatakse, et see võib olla onomatopoeetiline – müügipakkujate hüue "bingo!" korral, kui keegi võitis.
Kasutusnäited
Eile mängisime bingot vanakodukonnas ja Jüri võitis kolm korda järjest.
"Bingo!" hõikas Mari, kui tema kaardil täitus viimane lahter.
Perekonnal on tavaks nädalavahetustel bingot mängida.